Uudiskiri #6: Millised linnad suudavad ajaga kaasas käia?

1.

Mõtlesime, et oleks tore kui kajastaksime oma uudiskirjas Elavat Tänavat vedavate inimeste isiklikke lugusid suhtest linnaruumiga.

Kristjan Lepik alustab:

Meil kõigil on oma kodulinnaga oma suhe. Tajume seda - vahel linnaruum rõõmustab, vahel kurvastab. Kuid muude toimetuste kõrvalt ei jõua ehk liiga palju selle mõtestamisega tegeleda.

Minul on erinevate linnaruumidega suhe veel ühe kihi võrra erinev - nimelt ehitasime aastaid tagasi idufirmat Teleport, mis aitab inimestel andmete põhjal leida parima linna maailmas. Iseenesest ju intrigeeriv mõte ning seda on tänaseks kasutanud juba miljonid inimesed.

Linnaruumi suhtes läks see huvitavaks kahes kihis. Esiteks - selleks, et linnu võrrelda, kogusime kolmesaja linna kohta maailmas 600 kihti andmeid. See töö, mida andmeteadlane Ardo nende andmete saamiseks tegi, oli tõeliselt põnev ja imetlusväärne. Igatahes lõpuks oli meil andmemudel, mis võimaldas linnu võrrelda nii elukalliduse, liikumissõbralikkuse, looduse läheduse, koolide kvaliteedi ja kõige muu suhtes.

Võtsin mõned andmed ja võrdlesin Tallinnat Skandinaavia olulisemate linnadega. Andmetest valisin just linnaruumi puudutavad tegurid. Näiteks puhta õhu ja ühistranspordiga on meil lugu päris hästi. Parke küll teistest vähem, kuid seis ei ole kohutav. Kuid lennuühenduste ning jalgrattaga sõitmise mugavuse suhtes oleme ikka pika puuga viimased.

2.

Ma tulen Teleportiga linnadelt õpitu juurde veel tagasi, kuid siia vahele veel minu isiklik kogemus linnaruumi ja tänavate kasutamisega.

Minu tänavate tarbimine on viimase viie aastaga palju muutunud. Mul on lapsed ja seetõttu on mul auto kasutamine üsna möödapääsmatu. Kuid lapsed on saanud suuremaks ning auto on jäänud üha rohkem parkimisplatsile seisma.

Lisaks jalgratta kasutamisele on tehnoloogia areng teinud võimalikuks ka elektritõukkerattad ning need on kohati liikumiseks väga kiired ja mugavad vahendid. Ma kombineeringi oma liikumisi nende mõlemaga - kui on kiire siis tõuks, muidu ratas. Linnaruumis on inimeste liikumisharjumused muutunud ja seda päris kiirelt, kuid enamik linnasid ei suuda selle muutusega kaasa tulla. Tõsi, näiteks Pariis suutis väga kiiresti covid-ile reageerida, suurendades rattaradade arvu. Inimesed soovisid covidi tõttu rohkem ise ja rattaga liikuda. Kõrged punktid kiire reaktsiooni eest. Kuid enamik linnasid reageerivad väga aeglaselt. Ja rattakasutus tõusis Pariisis 67% covid-eelse tasemega. Väga palju sõltub võimaluste loomisest.

Kusjuures, rattasõit on minu jaoks luksus. Ma olen palju rõõmsam kui saan oma sõite rattaga teha. Värskes õhus olek on meeldiv ning lisaks olen avastanud, et kui autoga proovin ma võimalikult kiiresti jõuda punktist A punkti B, siis ratta puhul on seiklemist rohkem. Mõnikord valin isegi veidi pikema teekonna, et mööda mõnda toredat tänavat sõita. Ratas annab vabaduse.

Lapsed sõidavad mul ka hea meelega rattaga, kuid ikka väike mure on pidevalt nende turvalisuse pärast liikluses - kasvõi Kristiine või Liivalaia ristmike ületamine on ratturile kõike muud kui meeldiv. Tallinn on ikka autode linn. Või siis kasvõi hiljutine õnnetus, kus rattatee lõppes äärekivi saabumisega. Tahaks, et saaks oma lapsi muretult õue rattaga reisima saata…

3.

Linnaruumi suhtes läks aga Teleportiga veel eriti huvitavaks seetõttu, et ühe teenusena nõustasime Euroopa linnasid selles, kuidas oma linnasid talendile meeldivaks planeerida. Meil olid andmed selle kohta, millised tegurid on tarkade inimeste jaoks linna valikul olulised ning teisalt tekkis selle läbi unikaalne andmebaas linnade võrdlemiseks.

Reisisin Euroopas ja uurisin linnade huvi selle pakkumise suhtes ja huvitatud olid päris paljud. Kuid linnadega suhtlemise käigus tuletasin meelde ka kolme komponenti, mis olid linna juhtimisel vajalikud, selleks et linnaruum moodsamaks muuta.

  1. Tahtmine linnaruumi moodsamaks teha

  2. Teadmised ja oskused, et see kvaliteetselt teostada

  3. Eelarve, et 1 + 2 sümbioosina ellu viia.

Üllatavalt vähestes Euroopa linnades on need kõik kolm komponenti olemas. Enamasti on eelarve napp, pusitakse vanas suunas asju teha ja uuendusteks eriti raha ei ole. Mõnikord on ka tahtmist ja ehk isegi raha, kuid kompetentsi ei ole - siis ka ju asjad paremaks ei lähe.

Eriti kesine on lugu Ida-Euroopa linnade hulgas, kus on levinud väga vanas suunas mõtlemine. Kuid ka Lääne-Euroopas on palju niisama jutustamist ja mõõdukalt tegusid õiges suunas. Siiski, mõned linnad teevad väga head tööd. Näiteks Berliinis töötab Berlin Partneris 220 inimest, kes töötavad sellega, et talente ja ettevõtteid linna tuua ja linnaruum nende jaoks meeldivaks arendada. Amsterdam teeb väga head tööd, samuti mitmed Skandinaavia linnad - Stockholm, Kopenhaagen ja väiksemaid linnad lisaks.

Euroopas on hakanud kujunema linnad, kes suudavad moodsama ajaga kaasas käia ja olla head linnad elamiseks. Kuid neid on ehk vaid 10% kõikide linnade koguarvust. 40% suudavad seda teha ehk veidike ning pooled linnad kukuvad kategooriasse “ebameeldivad juustud”.

Kuhu langeb Tallinn? Eks ilu peitub vaataja silmades, kuid minul on tänasele tegevusele küll 1-3 punktides raske mingit head hinnet anda. Seis on halb.

Kuid seetõttu ongi loodud Elav Tänav. Ehk peaks kodanikud ise organiseeruma ja hakkama enda õiguste eest võitlema ning ka ise linnaruumi parandama.

Ja juba järgmisel teisipäeval tuleb midagi ägedat. Ole valmis.

Kristjan

Liitu uudiskirjaga: