Uudiskiri #17: Kuidas auto tarbimist vähendada?
- Kristjan Lepik
1.
Eat your own dogfood. Selline ütlus levib inglisekeelses kultuuriruumis, peegeldades seda, et kui sa midagi toodad või osutad teenusena, siis tarbi seda ise ka. Elava Tänava käivitasime eelmise aasta kevadel. Mulle meeldib väga inimsõbralik linnaruum, kuid mis seal salata, ma olen ka siiski olnud üsna tihe autokasutaja. Elava Tänava tuumikus liiguvad meist enamus peamiselt rattaga, seega mõtlesin, et ka mul on aeg muutuseks.
Mulle on alati väga meeldinud rattaga sõita, kuid ei saa öelda, et Tallinna linnaruum seda mingitpidi soosiks. Igatahes mõtlesin veidi järgi ning jõudsin järeldusele, et elektritõuksid on arenenud piisavalt kõrgele tasemele ja on aeg soetada endale üks nendest igapäevaseks liikumiseks. Veel kaks aastat tagasi tundusid nad liiga toored - akud ei pidanud piisavalt ja sõidumugavus jättis soovida. Kuid tehnoloogia areneb kiiresti ning eks me seetõttu neid tõukse ka linnaruumis nii palju näeme.
Kusjuures, väga paljud autoomanikud arvavad, et rattakultuuri propageerimine tähendab, et kõik peaks autodest loobuma. Minu meelest pole see üldsegi nii - küsimus on ju selles, milline on autoga sõidetud tundide arv. Kui sajab ikka pussnuge, siis mina olen küll sedavõrd mugav inimene, et ma siis pigem liigun autoga kui võimlen vihmakaitse vahenditega.
Seega küsimus on osakaaludes. Jalgratas + tõuks täitsid nüüd enamuse minu liiklemisest ja auto osakaal langes ehk 50% pealt 5% peale. Kõik asjad ei pea ju olema 0 või 100, must või valge.
2.
Nii, mis siis juhtus selle elukorralduse muutuse tulemusena? Ma arvan, et poole aasta jooksul on mul eluohtlikke olukordi olnud umbes viis kuni seitse. Tallinn on tegelikult kohutavalt ohtlik ratta või tõuksiga liiklejale. Nüüd ise tõuksi omades arvan, et olen väga vilunud sellega ümber käima, kuid sõidan eranditult alati kiivriga. Need, kes sellega harvem sõidavad, peaksid alati kiivrit kandma.
Tallinna ohtlikkus seisneb paljudes kihtides. Esiteks, rattateed lõppevad kohati ootamatult ja äärekiviga. Siis tuleb trügida liiklusesse, kus ratturi ruumi peale pole väga mõeldud ning arusaadav, et ebamugav ja ebaturvaline on see kõikidele liiklejatele.
Proovisin kord sõita kesklinnast Nõmmele ja sealt lennujaama. Nõmme mäest ülesse minnes rattatee lihtsalt sai otsa. Pidin seega suunduma sõiduteele, kus autojuhtidel on samuti vähe ruumi. Juhid lasid signaali ja olid ärritunud. Viaduktide all ja vahel maadlemine - ohtlik ja rõve.
Oma lapsi liiklusesse lasta tundub mulle väga hirmutav, eriti kuna nad liiguvad üle Kristiine ristmiku, mis oma 11 sõidureaga ei ole mõeldud ei ratturile ega jalakäijale.
Aga tõuksiga ja rattaga Tallinnas liiklemises oli ka palju rõõmustavat. Mulle meeldib vabas õhus aega veeta ja kui leidsin turvalise trajektoori (selleks läks veidi nuputamist), siis igahommikune töölesõit kujunes täielikuks naudinguks. Päevade kvaliteet selgelt paranes. Veel novembriski olid tänavad lumevabad ja õige riietusega oli ratta või tõuksiga väga mõnus tööle minna. Detsembris saabus lumi. Mõtlesin korra ja otsustasin ikka autot mitte kasutada ning käisin jala. Mõni hommik oli õige krõbe, kuid 20 minutit jalutada oli palju toredam kui auto kraapimisega tegeleda.
3.
Kokkuvõttes tunnen, et mu elukvaliteet paranes selle otsusega. Auto ei ole mu elust eemaldatud, kasvõi laste transport on selleta kohati keeruline. Kuid tunnen, et isiklikku autot mul tegelikult enam väga vaja ei ole, Bolt ja teised autojagamisteenused on tulnud välja piisavalt mugavate lühiajaliste renditeenustega
Väikeseid rõõmsaid nüansse peitus ka auto ja ratta kombinatsioonis - pakkisin tõuksi maale minnes enamasti kaasa ja mõnikord oli maal tuju sõita jalgrattaga, mõnikord võtta tõuksiga ette pikem seiklemine. Või kui saarte praamisaba oli pikk, pakkida tõuks välja ja tund aega sabas ootamise asemel uurida veidi ümbruskonda. Kahe mootori ja amortidega versioon tundus tagantjärele ka õige valik.
Seega aasta teine pool oli loodust säästvam ja õnnetunnet kasvatav ning siit mul enam tagasiteed ei ole. Loomulikult ei saa minu mudel kõigile sobida. Kui on väikesed lapsed, siis on auto sageli vajalikum (Pärtel hõikab: “Kastiratas!”). Kusjuures kastiratas on väga äge toode ning nüüd on neid saada ka elektrimootoriga. Kõik keda tean neid kasutamas, on väga rahul.
Kui nüüd saaks ainult linnaruumi selliseks, et surmahirm harvem külas käiks …
Mida ehitad, seda tarbitakse. Noorem generatsioon soovib üha vähem autodega liikuda ja nad kasvavad praegu üsna tempokalt peale. Kasvõi tõukside saabumine suurendab veelgi inimeste hulka, kes eelistavad vabas õhus liikuda. Meie linnaruum ei ole selleks üldsegi valmis, aga on aeg, et ta saab valmis. Meil on Elava Tänavaga hoogsad plaanid ka selleks aastaks, peatselt räägime nendest täpsemalt.
PS! Jaanuaris langes kõik kolinal kokku. Puhastamata tänavad muutusid libedaga nii ohtlikuks, et võtsin peamiseks liikumisvahendiks jälle auto. Ja nähes lapsevankritega emasid selles löga-jää maailmas võitlemas, tundsin endas kerkivat viha. Aga linnavalitsuse haldussuutmatus lumepuhastamisel on juba edasiste uudiskirjade teema.