Uudiskiri #13: Kas midagi nende punaste rattateedega on hästi ka?

Punased vaibad aina laotuvad Tallinna kesklinnas laiali - linna uhiuued ajutised rattateed tekitavad rohkem küsimusi kui on vastuseid.

Oleme olnud selle kõige osas üsna nõutud ja lühidalt oleme enda jaoks praeguse olukorra kokku võtnud nii:

1.

Kvaliteetne avalik ruum ja tänavad on muutunud popiks teemaks. Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna kampaaniates on üks selge fookus kvaliteetsel linnaruumil ja jalgrattaga liikumisel. Praegune linnavõim tegutseb enne valmimisi sellel suunal lausa maniakaalselt ja abilinnapea Novikovi sõnul, oli uute rattateede rajamine vajalik, kuna raturite arv on kasvanud prognoositust kiiremini. 

Olgugi et on väheusutav, et Tallinna linnavalitsus tegelikult ka ratturite arvu mingil moel prognoosib (üheski viimase aja suuremas teeprojektis see ei kajastu), siis ratturite arv on tõesti viimaste aastatega märkimisväärselt kasvanud. Vahetult enne, kui ajutiste rattateede ehitamisega alustati, viidi talgukorras läbi loendus, mille tulemused näitavad ratturite arvu neljakordset tõusu (võrreldes viimase loendusega 2016. aastal). 

Seega on turvaliste liikumisvõimaluste loomine hädavajalik ning plaan täiendavaid rattateid rajada igati positiivne (parem hilja kui mitte kunagi). Suvel avaldatud ajutiste rattateede skeemidest mitmed isegi täitsa kannatasid kriitikat.

Põhjalikuma sissevaate konkreetsematesse lahendustesse, liikuvusekspert Marek Rannala kommentaaridega, tegi suvine Eesti Päevaleht.

2.

Mis aga ei ole tore, on tänane rattateede teostus ja siin ei ole isegi nii oluline see kooruv punane värv (mida kulus 100 000 liitrit ja mis kanalisatsiooni kaudu leiab tee merre). Teede ehitamisel on mööda pandud hulga olulisemate asjadega, nagu näiteks teede laius – Toompuiesteel ei ole ratturitele tagatud isegi minimaalset 1,5 meetrit. Lisaks ei ole nad eraldatus teistest sõidukitest näiteks pollaritega, mis tagaks turvalise liikumisruumi. Teostuse kitsaskohad tulevad selgelt välja ka ristmikutel.

Imelikul kombel on plaan jätkuvalt ellu viidud poolikult. Mitmeid välja käidud lahendusi ei olegi isegi veel ellu viima hakatud, kuigi välja käidud plaani ja liikumise mugavuse ja turvalisuse seisukohalt, on teekondade järjepidevus väga oluline. Sõidutee planeerimisel ei viida seda kunagi ellu poolikuna - kas keegi kujutab ette, et näiteks Estonia puiestee keskel saab lihtsalt asfalt otsa? 

3.

Nii jõuame me taaskord sama järelduseni kui Kollase-Tobiase tänavate vahekokkuvõttes - Tallinna transpordiamet ei saa praeguse juhtimise all talle pandud ülesannetega hakkama. Isegi poliitilise tahte olemasolul, ei ole ligi nelja kuuga suudetud ellu viia lihtsaid ja ajutisi lahendusi. Talvo Rüütelmaa vallandamine on kindlasti oluline samm helgema tuleviku poole, kuid kavandatavate struktuurimuudatuste laiem eesmärk peab olema oskusliku ja kaasaegse juhtimise ning erialateadmiste toomine transpordiametisse. 

Vastupidiselt abilinnapea Novikovi väitele, on Transpordiamet tegelikkuses järjepidevalt ja pikaajaliselt eiranud kohalikke eksperte ja maailmas kasutusel olevaid parimaid praktikaid. Transpordiamet mõtleb jätkuvalt ainult (auto)liiklusest ja ei teadvusta, et nende liikuvus laiemalt on nende vastutusala. Gonsiori tänava muutsuunaga lahendust pole kusagil mujal maailmas kasutatud põhjusel, et see ei tööta - muutsuunaga raja eesmärk on anda mingitel hetketel ühele või teisele suunale üks rada juurde, aga mitte olla ainus võimalik sõidurada, tekitades olukorra, kus keegi ei tea millal sealt saab või ei saa sõita.  

Sellised apsakad tekitavad küsimusi ka suuremate projektide osas - kuidas saab üldse kindel olla nende töö kvaliteedis?